Tuuleparkide mõju inimese tervisele

Pikaajalised uuringud tuuleparkide läheduses elavate inimeste tervisemõjude kohta on toimunud nii Euroopas kui mujal maailmas, näiteks:

• Tartu Ülikooli teadlaste 2025. a teadusartiklite analüüs näitas, et tuulikute tekitatud piirnormidesse jääval elektromagnetväljal, vibratsioonil ja infrahelil ei ole teadusuuringud näidanud negatiivset mõju tervisele. Tänaseks pole leitud selgeid seoseid tuuliku kuuldava müra (sh madalsagedusliku müra) ja kliiniliselt väljendunud tervisemõjude vahel. Teadusartiklitest tuli samas välja, et suurim tuulikutega seonduv probleem on häiritus, mida tekitavad erinevad tegurid. Lisaks tuulikute mürale mõjutavad häiritust ka meediast saadud ootused ja teadmised tuulikute tervisemõjude kohta, planeerimisprotsessi tunnetatud õiglus ja läbipaistvus, majanduslik kasu ning visuaalsed aspektid. Suuremat amplituudmodulatsiooni sügavust (helitasemete muutuseid) sisaldavad kuuldavad tuulikute helid on kuulamiskatsete põhjal häirivamad kui väiksema amplituudmodulatsiooni sügavusega helid (Tuulikute tervisemõjud: süstemaatiline ülevaade viimasel viieteistkümnel aastal eelretsenseeritavates teadusajakirjades avaldatud uuringutest).
• Soome valitsuse tellitud 2020. a uuringus analüüsiti, kas tuulikute tekitatav infraheli võib seletada inimeste peavalu, pearinglust, unehäired jm. Pärast pikaajalisi mõõtmisi, kuulmiskatseid ja inimeste küsitlemist jõudsid teadlased järeldusele, et tuulikute tekitatud infraheli ei põhjusta füüsilisi sümptomeid. Teadlased tõid välja, et teatud sümptomid on pigem seotud psühholoogiliste teguritega, nagu individuaalne tundlikkus või negatiivne suhtumine tuulikutesse, mitte aga infraheli endaga. Uuring kohalike elanike tuulepargi infraheli mõjude kohta jõudis järeldusele, et tuulikute lähedal mõõdetav infraheli ei ole inimeste peavalu ja unetuse kaebuste põhjuseks (julkaisut.valtioneuvosto.fi).
• Environmental Research Letters avaldas 2018. a uuringu, mis leidis, et tuuleturbiinide müra pikaajaline mõju tervisele, sealhulgas südameinfarkt ja insult, on vähetõenäoline (Poulsen et al., 2018). Kuigi mõned inimesed on kogenud sümptomeid nagu stress, unehäired ja ärevus, ei ole teaduslikud uuringud suutnud tõestada otsest seost tuuleparkide müra ja tõsiste tervisekahjustuste vahel (pmc.ncbi.nlm.nih.gov).
• Hollandi Tervise ja Keskkonna Instituudi (RIVM) 2020. auuring näitas, et tuuleparkide müra võib põhjustada ärritust, kuid ei ole tõendeid, et see kahjustaks tervist (rivm.nl).
• Kanada Terviseameti 2014. a uuring leidis, et kuigi mõned inimesed kogevad unehäireid, ei ole nende esinemissagedus seotud tuuleturbiinide müraga (canada.ca).
• Samuti leidis 2011. a kirjanduse ülevaade, et usaldusväärseid tõendeid tuuleparkide müra tervisemõjude kohta ei leitud (ehjournal.biomedcentral.com, ehsrc.public-health.uiowa.edu).
• Aastal 2019 tehtud uuring ei leidnud tõendeid, et tuuleturbiinide müra pikaajaline kokkupuude suurendaks insuldiriski (ahajournals.org). Ärritus ja stress võivad olla mõjutatud inimeste hoiakutest ja keskkonnateguritest, kuid neid ei klassifitseerita haigusteks.

Kokkuvõttes, kuigi mõned inimesed kogevad ärritust ja stressi, ei toeta teaduslikud uuringud otsest seost tuuleparkide pikaajalise kokkupuute ja tervisemõjude vahel. Uuringud jätkuvad, et uurida tuuleparkide mõju inimeste tervisele ja heaolule.

Tuulikute müra ei erine olemuselt teistest keskkonnamüra allikatest, nagu liiklus või tööstus.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab, et tuulikute müra tase ei ületaks 45 dB (kaalutud ööpäevane keskmine müratase*), kuna sellest kõrgem tase võib mõnel inimesel põhjustada unehäireid või häiritust.

Kui müra jääb alla kehtivate tervisekaitseliste piirnormide, ei kujuta see praeguste teadusandmete põhjal ohtu inimese tervisele. Kui aga müratase on kõrgem, võivad selle mõjud olla sarnased teistele tugevatele keskkonnamüra allikatele (näiteks unehäired ja üldise heaolu langus).

Kaalutud ööpäevane keskmine müratase arvestab ööpäeva erinevate ajaperioodide mõju inimese heaolule, mitte ei ole lihtsalt tehniline keskmine. See arvestab sellega, et inimesed on õhtul ja öösel müra suhtes tundlikumad (nt uni ja taastumine).

Tänaseks läbi viidud meta-analüüsid¹ loetlevad peamisteks sümptomiteks unehäireid, häiritust ja elukvaliteedi langust.

Uuringute põhjal suureneb sümptomite esinemissagedus mürataseme kasvades. Enamikes uuringupiirkondades, kus müratase jäi alla 45 dB, mõju ei täheldatud.

¹ Onakpoya IJ, et al. (2015). The effect of wind turbine noise on sleep and quality of life: a systematic review and meta-analysis of observational studies. Environment International.

Schmidt JH, Klokker M. (2014). Health Effects Related to Wind Turbine Noise Exposure: A Systematic Review. PLOS ONE.

Liebich L, et al. (2020). A systematic review and meta-analysis of wind turbine noise effects on sleep using validated objective and subjective sleep assessments. Journal of Sleep & Research.

Godono A, et al. (2023). Association between exposure to wind turbines and sleep disorders: systematic review and meta-analysis.

Notseeboefekti defineeritakse üldiselt kui kahjulike mõjude kogemist toimeainet mittesisaldava ravi või keskkonnamõju tagajärjel¹.

Soomes läbiviidud uuringus tuuleparkide infraheli võimalike tervisemõjude kohta peeti üheks peamiseks kaebuste tekkepõhjuseks just notseeboefekti.

Notseeboefekt on sagedane ja kliiniliselt oluline nähtus, mida aga käsitletakse ravipraktikas harva². Arstid puutuvad notseeboefektiga kokku peamiselt ravimiuuringute käigus, kuid teaduskirjandusest võib leida mõningaid viiteid, kuidas sellega toime tulla.

¹ Cambridge University Press (2019). Cambridge Handbook of Psychology, Health and Medicine

² Chavarria V, et al. (2017). The Placebo and Nocebo Phenomena: Their Clinical Management and Impact on Treatment Outcomes. Clinical Therapeutics, Volume 39, Issue 3, 477 - 486

1. Terviseamet osaleb keskkonnamõju strateegilises hindamises või keskkonnamõju hindamises, kui planeeritavad objektid võivad mõjutada tervist (nt müra, õhusaaste, vibratsioon, infraheli). Hindamisel kontrollitakse, kas projekti kavandamisel arvestatakse kehtivaid müranorme ja muid tervisekaitsenõudeid (nt rahvatervishoiu seaduse § 16 lg 5 alusel kehtestatud määrus ja keskkonnaministri määrus nr 71).

Näiteks elamumaadele kehtivad järgmised tööstusmüra piirväärtused: päeval (7:00–23:00): kuni 60 dB ning öösel (23:00–7:00) kuni 45 dB. Need piirväärtused kehtivad olemasolevatele aladele.

Uute planeeringutega aladel on sihtväärtused rangemad: päeval 50 dB(A) ning öösel 40 dB(A).

2. Kui Terviseametil on kahtlus, et ehitatud tuulikud ei vasta müranormidele, mõõdab Terviseamet tuulikute põhjustatud mürataset välisõhus ja infraheli taset siseruumides.

3. Terviseamet järgib ja rakendab rahvusvaheliste organisatsioonide (nt Maailma Terviseorganisatsiooni, WHO) juhiseid ja soovitusi infraheli ja selle tervisemõjude osas.

Tuulikute varjutus võib olla häiriv, kuid seda ei peeta iseseisvaks terviseriskiks, kui säilitatakse teatud piirväärtused (näiteks maksimaalselt 30 tundi aastas või 30 minutit päevas tundlikele hoonetele (elamud, koolid, haiglad)¹.

Eestis ei ole varjutus reguleeritud, kuid näiteks Inglismaal loetakse häirituse piiriks 500 meetrit, mis ühtib Eestis müra kaitseks kehtestatud kauguspiirangutega².

¹ Knopper, L. D. & Ollson, C. A. (2014). Health effects and wind turbines: A review of the literature. Frontiers in Public Health, 2, 63

Harding, G., Harding, P, Wilkins, A. J. (2008). Wind turbines, flicker, and photosensitive epilepsy: Characterizing the flashing that may precipitate seizures and optimizing guidelines to prevent them. Epilepsia, 49(6), 1095–1098

Massachusetts Department of Environmental Protection & Department of Public Health. (2012). Wind Turbine Health Impact Study: Report of Independent Expert Panel

WHO/World Bank. (2015). Environmental, Health, and Safety Guidelines for Wind Energy

² Parsons Brinckerhoff. Update of UK Shadow Flicker Evidence Base: Final Report

Tuulikud tekitavad väga väikese taseme mitteioniseerivat elektromagnetkiirgust (EMK), mis praeguste teadusandmete kohaselt ei kujuta endast ohtu inimeste tervisele¹.

Elektromagnetväljade tugevus tuulikute ümbruses jääb tavaliselt 0,01–0,3 mikroteslani (μT), mis on tunduvalt allpool rahvusvahelisi piirmäärasid (nt ICNIRP lubab kuni 100 μT üldsusele)².

¹ World Health Organization. (2007). Extremely Low Frequency Fields. Environmental Health Criteria Monograph No. 238

² McCallum, L.C., Whitfield Aslund, M.L., Knopper, L.D. et al. (2014). Measuring electromagnetic fields (EMF) around wind turbines in Canada: is there a human health concern?

International Commission on Non‑Ionizing Radiation Protection (2020). ICNIRP guidelines for limiting exposure to electromagnetic fields (100 kHz to 300 GHz)

Maismaatuuleparkide puhul on teadusuuringud leidnud, et juba 300 meetri kaugusel tuulikutest jäävad vibratsiooni tasemed alla inimese tajuläve ega kujuta ohtu inimeste tervisele. Seetõttu ei peeta tuulikute tööga kaasnevat vibratsiooni oluliseks häiringuks¹.

¹ LUBW Landesanstalt für Umwelt, Messungen und Naturschutz Baden‑Württemberg (2016). Tieffrequente Geräusche inkl. Infraschall von Windkraftanlagen und anderen Quellen

Viimastel aastakümnetel on tuulikute mehhaanilise müra tase oluliselt vähenenud, mistõttu ei peeta seda oluliseks madalsagedusliku müra allikaks¹.

Teadusuuringutes ei ole leitud otsest seost tuulikute poolt tekitatava madalsagedusliku heli ja terviseprobleemide vahel – tõendatud põhjuslik seos puudub.

¹ Flemmer, C, Flemmer, R. (2023). Wind turbine infrasound: Phenomenology and effect on people. Sustainable Cities and Society, 89, p.104308

Radooni peetakse terviseriskiks eeskätt siseruumides, kus halb ventilatsioon võib põhjustada selle kogunemist. Looduslikku radoonitaset välisõhus ei peeta üldjuhul terviseriskiks.

Täpsemat teavet leiab Keskkonnaameti veebilehelt.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab hoida tuuleparkidest tingitud mürataset alla 45 dB Lden (day–evening–night noise level ehk ööpäeva keskmine müra tase), et tagada hea une kvaliteet ja vältida tervisemõjusid.

Saksamaa emissioonikontrolli töörühma (LAI) koostatud ja laialdaselt kasutatav soovituslik metoodika määrab varjutamise normtasemed nii halvima võimaliku kui ka reaaltingimustel põhineva olukorra kohta. Hindamine ja planeerimine toimub tavaliselt halvima võimaliku olukorra alusel. Reaaltingimusi arvestatakse, kui halvima olukorra norm ületatakse või kasutatakse leevendusmeetmeid. Metoodika kohaselt tohib varjutamine kesta maksimaalselt 30 tundi aastas (halvimal juhul) ja 8 tundi aastas (reaaltingimustel), päevas mõlemal juhul maksimaalselt 30 minutit¹.

¹ LAI (2020). Hinweise zur Hinweise zur Ermittlung und Beurteilung der optischen Immissionen von Windkraftanlagen

Terviseameti Rahvatervise labor viis Enefit Green AS tellimusel läbi Eesti seni kõige ulatuslikuma tuulepargi mürauuringu Sopi-Tootsi tuulepargis ja selle ümbruses. Tulemused kinnitasid, et Sopi-Tootsi tuulepargi tekitatud müra (sh madalsageduslik müra ja infraheli) ei ületa kehtestatud normtasemeid. Uuring kinnitas ka varasema keskkonnamõju hindamise käigus koostatud müramodelleerimise usaldusväärsust.

Ka Saarde tuulepargi mürauuring ei tuvastatud kehtivatest nõuetest kõrvalekaldeid – müratase jäi alla normtasemete nii tuulepargi naabruses asuvate elamute siseruumides kui ka välisõhus.

Tuuleturbiinidega (tuntud ka kui tuugenid) seotud mõjusid tuleb hinnata koos keskkonnamõju hindamisega, mis tähendab selgitamist, milline on tegevusega kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale. Hindamine annab infot eri tegevusvariantide mõju kohta ning aitab valida sobivaima lahenduse.

Keskkonnamõju (sh tervisemõju) hindavad eksperdid. Ekspert hindab muuhulgas asjakohaseid tervisemõjusid, võttes arvesse kõiki teadus- ja tõenduspõhiseid uuringuid. Keskkonnamõju hindamise käigus tehakse ka tuulikute müra modelleerimine, mis aitab valida parimad akustilised tingimused.  

Tuulepargi paigutuse planeerimine on avalik protsess, kus igaüks võib osaleda ja planeeringu kohta arvamust avaldada.

Infraheli tekitavad seadmed, olenemata nende asukohast, tuleb paigaldada, neid hooldada või kasutada nii, et nende tekitatud infraheli helirõhutase ei ületa kehtivaid piirväärtusi. Kehtivaid piirväärtusi (sh infraheli) ei tohi tuuleturbiinide planeerimisel ega hilisemal kasutamisel ületada.

Erinevad uuringud on näidanud, et võrreldes teiste müraallikatega (nt auto- või lennuliiklus) peetakse tuulikute müra samal helirõhutasemel häirivamaks. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on andnud suunise, et müraleevendavaid meetmeid tuleks rakendada, kui tuuleturbiinide müra ületab 45 dB Lden (ööpäeva keskmine).

Sellest tulenevalt ja eeldusel, et tuulikupark võib töötada kuni 24/7 režiimis, siis võrdlusriikide praktika ning Eesti hea tava kohaselt on soovituslik lähtuda uute tuulikute planeerimisel II kategooria aladel järgmistest müra normtasemetest:

• päevasel (Ld) ajal 45 dB
• öisel (Ln) ajal 40 dB

Eestis ei ole tuulikute minimaalne kaugus elamumaadest (sh elamutest) õiguslikult reguleeritud.

Kuigi seadus ei sätesta minimaalset lubatud kaugust, tuleb arvestada, et tuulikut ei tohi paigaldada lähemale, kui selle konkreetse tuuliku (või tuulikute) võimsus ja kõrgus tingivad norme ületava raadiuse. Terviseameti hinnangul on keskmine selline kaugus elamutest 600–700 meetrit, kuid kohalikud omavalitsused nõuavad elamutest üldjuhul vähemalt 1 kilomeetri kaugust.

Planeerimisel lähtutakse konkreetsest olukorrast ja kehtivatest piirväärtustest. Tuuleparkide optimaalne kaugus sõltub tuuleturbiinide arvust, omavahelisest kaugusest, tüübist, kõrgusest, võimsusest jt faktoritest.

Terviseametile esitati 2024. aastal kaebusi kolme tuulepargi kohta: Lääne-Viru, Ida-Viru ja Pärnu maakonnas. Kokkuvõtvalt viitavad kaebused nii ülemäärasele mürale (st inimesele kuuldav heli) kui ka infraheli mõjule. Kõik esitatud kaebused on lahendatud. Varasematel aastatel tuulegeneraatorite tekitatava infraheliga seotud kaebusi Terviseametile esitatud ei ole.

Infraheli on looduses üsna laialt levinud nähtus, Eesti looduses võivad infraheli tekitada näiteks tuul ja äike. Looduslike infraheliallikate kõrval on ka inimese loodud: lennukid, raketid, laevade mootoriruumid jne. Ka autoga sõites tekib infraheli, kui õhk auto kerega kokku puutub.

Infraheli on õhus leviv väga madala sagedusega heli (alla 20 hertsi). Inimene kuuleb helisid, mis jäävad sagedusvahemikku 20 kuni 20 000 hertsi, seega üldjuhul me infraheli ei kuule. Küll aga võime seda füüsiliselt tajuda, kui infraheli amplituud ehk tugevus on suur (~90–110 detsibelli (dB)), näiteks ägedamate bassikõlarite ees muusikat kuulates.

Teadusuuringud ei ole seni tõendanud, et tuulikute tekitatud infraheli põhjustaks terviseriske¹. Eestis ja teistes Euroopa riikides ei peeta infraheli ohtlikuks, kui järgitakse kehtivaid müranorme.

Eestis tuulikute läheduses elavate inimeste kodudes mõõdetud infraheli tasemed² jäävad allapoole kehtestatud normtaset.

¹ van Kamp, I, van den Berg, F. (2017). Health effects related to wind turbine sound, including low-frequency sound and infrasound. Acoustics Australia, 46(1), pp.31–57

van Kamp, I, van den Berg, G.P. (2021). Health effects related to wind turbine sound: an update. International Journal of Environmental Research and Public Health, 18(17), p.9133

Umweltbundesamt (2020). Lärmwirkungen von Infraschallimmissionen. Dessau-Roßlau: Umweltbundesamt

Maijala P, Turunen A, Kurki I, et al. (2020). Infrasound Does Not Explain Symptoms Related to Wind Turbines. Publications of the Government’s analysis, assessment and research activities

² Enefit Green – Sopi-Tootsi tuulepargi mürauuring kinnitas, et tuulikute müra jääb alla kehtivaid piirnorme; Utilitas – Saarde tuulepargi mürauuring

Eestis on püsiva tasemega infraheli piirväärtused kehtestatud elamutes ja ühiskasutusega hoonetes. Infraheli piirväärtused sätestab rahvatervishoiu seaduse § 16 lg 5 alusel kehtestatud määrus.

Tuuliku infraheli jääb 60–80 dB vahemikku tuuliku enda juures, mis on oluliselt madalam teaduslikult tõendatud ohtlikust tasemest (>130 dB). Sarnases vahemikus infraheli tekitavad ka igapäevased nähtused, näiteks merelained ja liiklusmüra.

Tervisekaitse piirväärtused ja nõuded kehtestab ning vajadusel ajakohastab teadus- ja tõenduspõhiste andmete alusel Sotsiaalministeerium. Terviseamet järelevalveasutusena järgib määruses kehtestatud nõuete täitmist.

Terviseametil on olemas vajalikud seadmed ja oskused, et mõõta madalsageduslikku mõju sagedusvahemikus 0,8–20 Hz.

Kuigi mõned mõõtmise aspektid ei ole akrediteeritud, ei tähenda see, et need oleksid ebausaldusväärsed. Terviseamet kasutab kõiki vajalikke meetodeid ja vahendeid, et tagada täpsed ja usaldusväärsed tulemused. 

Müra mõõtmisel jälgib Terviseamet määrustes nõutud mõõtmisstandardeid.

Uppsala Ülikooli teadlaste poolt avaldatud artikkel [1] käsitleb eelkõige madalsagedusliku heli ja infraheli leviku modelleerimist ning uue arvutusmeetodi valideerimist. Artikkel viitab, et infraheli levik võib teatud tingimustes ulatuda pikkade vahemaadeni, kuid ei järelda, et selline levik põhjustaks iseenesest tervisekahju. Avaliku info põhjal nähtub, et professor Ken Mattsson on teadlane, kelle töö keskendub eelkõige füüsikaliste protsesside matemaatilisele modelleerimisele ning numbriliste meetodite arendamisele [2]. Tema tegevus seisneb ennekõike arvutusmeetodite arendamises, mitte keskkonnamüra regulatiivses hindamises ega tervisemõjude määratlemises.

Uute teaduslike mudelite rakendamine eeldab nende täiendavat valideerimist, korratavust ning võrdlemist olemasolevate meetoditega. See tähendab, et sõltumatud teadlased peavad olema võimelised sama metoodikat kasutades jõudma võrreldavate tulemusteni, mida kinnitavad ka helirõhutasemete mõõtmistulemused. Selleks peab meetod olema lisaks avaldamisele ka laiapõhjaliselt valideeritud, sõltumatult korratav ning praktikas rakendatav võrreldavates hindamisolukordades. Prof Mattssoni arvutusmeetod ei ole käesoleval ajal laialdaselt kasutusel ega integreeritud rahvusvahelistesse standarditesse, juhendmaterjalidesse või normdokumentidesse soovitusliku meetodina.

Müra hindamises rahvusvaheliselt aktsepteeritavad arvutusmetoodikad kujunevad laiapõhjalise teaduskirjanduse, rahvusvaheliste standardite ning pikaajalise praktikakogemuse alusel. Eestis kehtivate õigusaktide kohaselt loetakse müra hindamine nõuetekohaseks juhul, kui see on teostatud asjakohaste Eesti, Euroopa või rahvusvaheliste standardite alusel [3]. Eestis kasutatavad müra hindamise metoodikad (nt ISO 9613-2, mida kasutatakse nt tarkvaradega SoundPlan, CadnaA ja WindPRO) on rahvusvaheliselt tunnustatud ning kooskõlas enamiku Euroopa riikide praktikaga tuuleparkide mürahinnangute koostamisel. Kliimaministeeriumi tellimusel on 2025. aastal värskelt uuendatud ka tuuleparkide müra hindamise metoodika rakendamise põhimõtteid võttes arvesse rahvusvahelist praktikat ja ISO 9613-2:2024 uuendatud standardit [4]. Metoodika alusel koostatud mürahinnangud, sealhulgas erinevate konsultantide poolt teostatud modelleerimised, põhinevad konservatiivsel lähenemisel, mille käigus eeldatakse muuhulgas tuulikute töötamist maksimaalsel võimsusel ning müra leviku seisukohalt ebasoodsaid ilmastiku- ja tuuleolusid vastuvõtjate (nt elamute) suhtes, et vältida võimalike mõjude alahindamist. Seega võib Eestis tuuleparkide müra hindamisel kasutatavat metoodikat pidada aja- ja asjakohaseks; analoogne käsitlus on tuuleparkide müra hindamisel teistes Euroopa riikides.

Tuuleparkide mürast (ja muudest mõjudest) tulenevaid võimalikke tervisemõjusid on põhjalikult käsitletud Tartu Ülikooli 2025. aasta ülevaateuuringus (leitav siit), mis koondab viimase 15 aasta teaduskirjanduse. Uuring hõlmas 32 kvaliteetset teadusartiklit, sealhulgas pikaajalisi põhjuslikke seoseid käsitlevaid uuringuid. Töös järeldati muuhulgas, et tuulikute tekitatud piirnormidesse jääval infrahelil ei ole teadusuuringud näidanud negatiivset mõju tervisele.

Lähtudes Terviseameti rahvatervise labori poolt teostatud helirõhutasemete mõõtmistest Saarde [5] ja Sopi-Tootsi [6] tuuleparkide ümbruses ei fikseeritud üheski müratundlikus hoones ega hoone juures asuvas mõõtmispunktis tulemusi, mis ulatuksid infraheli piirväärtuste lähedale, vaid jäid neist oluliselt madalamaks. Terviseameti rahvatervise labor teostab müra, sealhulgas infraheli mõõtmisi kooskõlas kehtivate õigusaktide ning rahvusvaheliselt või Euroopa Liidu tasandil tunnustatud standarditega.