Joogivee kvaliteet
Ühisveevärgist vett saavate ligi 85% Eesti elanike vesi on hästi kontrollitud. 15% elanikest saavad vett eraomandisse kuuluvatest madalamatest puur- ja salvkaevudest ning nende vee kvaliteedi kohta ametlikke andmeid ei ole.
Vee kvaliteet sõltub suuresti veetekkepiirkonna hüdrogeoloogilistest tingimustest, mistõttu vee koostis on erinevates põhjaveekihtides ja piirkondades erinev. Vee kvaliteeti võivad halvendada amortiseerunud torustikud ja mahutid, vee vähene liikumine torudes, sagedased veekatkestused, avariid, reostused jpm. Joogivee kvaliteediga saab tutvuda avalikus andmebaasis.
Salvkaevude põhiprobleemideks on katmata ning katkised kaevurakked, kust pääsevad kaevu elusorganismid ja sadevetega ka erinevad keemilised elemendid.
Joogivee kvaliteedinäitajad
Sotsiaalministri 24.09.2019. a määrusega nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“on määratud joogivee uuringute kord ning näitajad, mille sisalduse alusel hinnatakse joogivee kvaliteeti.
Joogivee kvaliteedinäitajad on jagatud nelja rühma:
- mikrobioloogilised kvaliteedinäitajad;
- keemilised kvaliteedinäitajad;
- indikaatornäitajad;
- radioloogilised kvaliteedinäitajad.
Mikrobioloogilised ja keemilised kvaliteedinäitajad iseloomustavad otsest ohtu tervisele. Keemiliste näitajate hulka kuuluvad näiteks antimon, arseen, benseen, boor, elavhõbe, fluoriid, nitraat, pestitsiidid jt. Keemiliste näitajate osas on probleemiks kohati esinev liigne (üle 1,5 mg/l) fluori sisaldus. Mõnedes veevärkides ületab normi ka boor (enamasti on need samad veevärgid, kus esineb ka fluoriidide ületamisi).
Vee hägususe ning ebameeldiva lõhna ja maitse põhjustajateks on sageli just indikaatornäitajate kõrgem tase – näiteks raud, sulfaat, mangaan, kloriid või muud orgaanilised ained, mis otsest ohtu tervisele ei kujuta.
Joogivee radioloogilised näitajad on probleemiks peamiselt Põhja-Eestile. Radioaktiivsete ainete sisaldus põhjavees sõltub otseselt vettandvate kivimite radioaktiivsusest, milleks on üldjuhul Kambrium-Vendi põhjavee kiht. Senised läbiviidud riskihinnangud on näidanud, et joogivees esineva looduslikku päritolu radioloogiliste näitajate tõttu haigestumise tõenäosus on ebatõenäoline.
Kaebuse esitamine joogiveekäitleja kohta
Kaebust saab esitada vabas vormis e-posti aadressil [email protected].
Palume kaebusesse märkida kaebuse esitaja nimi ja kontaktandmed, kaebuse esitamise kuupäev ning kaebuse põhjus.
Kaevude tüübid
Salvkaev
Salvkaeve esineb kõikjal üle Eesti, kus pinnakatte setete veeandvus on piisav nende rajamiseks. Need kaevud pärinevad põhiliselt eelmise sajandi algus- ja keskperioodist. Viimastel aastatel on hakatud rohkem rajama puurkaeve.
Salv- ehk šahtkaevu läbimõõt on tavaliselt 1 meeter, sügavus valdavalt 5 kuni 10 meetrit ja need kaevud ammutavad maapinnaselähedast põhjavett (kvaternaari veekompleks). Lõuna-Eestis kohtab ka 20-meetriseid ja sügavamaid salvkaeve.
Kuigi kasutuses olevaid salvkaevusid pole Eestis enam palju, leidub siiski piirkondi, kus neist pärineb kogu tarbitav vesi. Et kaevuvesi oleks puhas peab kaevu tehniline seisukord olema korras, kaev regulaarselt hooldatud ja puhastatud, sest vastasel juhul reostub vesi väliskeskkonnast tuleneva saastega.
Puurkaev
Samamoodi peavad ka erapuurkaevud olema väliste tegurite eest kaitstud. Puurkaevud, kus vesi saadakse maasse puuritud või mehaaniliselt maasse taotud toru kaudu, mis on täiesti kinnine ega võimalda reostusel tungida maapinnast torru ja selle kaudu põhjaveekihtidesse, on üldjuhul paremini kaitstud kui salvkaevud.
Nõuded kaevudele on leitavad taristuministri määrusest nr 25.
Mida teha, kui kaevuvesi saastub?
Kui vesi on mikrobioloogiliselt reostunud (seda on võimalik tuvastada tellides mikrobioloogilised laborianalüüsid), siis tuleb joomiseks ja kõikideks köögis toidu ja nõudega tehtavateks toiminguteks kasutatavat vett keeta.
Keemiliselt reostunud vee puhul keetmine ei aita ning on vajalik paigaldada sobivad filtrid.
Kaevusid võivad reostada suured üleujutused, kuid tihti piisab sellestki, kui vee võtmiseks kasutatakse erinevaid ämbreid või ei pesta ega desinfitseerita pidevalt kasutatavat ämbrit.
Loomulikult peab sellise vee kasutamine olema lühiajaline, st reostusallikas tuleb välja selgitada, seejärel likvideerida ning kaev puhastada ja desinfitseerida.
Kaevude puhastamine ja desinfitseerimine on hea ette võtta suvisel kuivaperioodil.
Joogivee puhastamiseks mõeldud biotsiidid kuuluvad biotsiidide tooteliiki 5. Kuna suurem osa joogivee puhastamiseks ettenähtud biotsiide on mõeldud kutsealaseks kasutamiseks, siis tuleks kaevude desinfitseerimiseks kohale kutsuda vastava valdkonna spetsialistid, sest biotsiidide valel kasutamisel võivad olla tõsised tagajärjed (vaata ka Eesti turule lubatud biotsiidid).
Puhastusprotsessi käigus tühjendatakse kõigepealt salvkaev täielikult, eemaldatakse ka muda ning kaevu põhja ning seintele sattunud/settinud esemed ja muu reostus ning seejärel kasutatakse selleks ettenähtud biotsiide. Biotsiidide kasutamisel on tähtis, et peetakse kinni biotsiidi kasutusjuhendist ning lähtutakse biotsiidi märgistusel olevatest teabest, ohu- ja hoiatuslausetest.
Salvkaevu kasutamisel tuleb silmas pidada, et sageli vesi reostubki kaevus just seetõttu, et kaevu pole kaua puhastatud ega desinfitseeritud. Tuleb ette sedagi, et kaevu satuvad rotid, hiired või muud väikeloomad.
Kaevude vee kvaliteeti on võimalik hinnata kasutades sotsiaalministri 24.09.2019. a määruse nr 61 “Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid” nõudeid. Kaevuvett tuleks uurida mikrobioloogilistele näitajatele, samuti lämmastikühenditele (ammoonium, nitrit ja nitraat).
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 sätestab omavalitsusüksuse ülesanded ja pädevuse, kus muuhulgas on kirjas, et "Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas /---/ veevarustust ja kanalisatsiooni /---/ juhul, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita." Seega tuleb elanikel veevarustuse ja kanalisatsiooni küsimustes abi saamiseks pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.
Viimati uuendatud 15.08.2025
