Mis on müra?
Heli on keskkonnas leviv mehaaniline võnkumine (lained). Müra on ebameeldiv, häiriv või muul viisil inimese tervist ja heaolu kahjustav heli.
Peamisteks müraallikateks elukeskkonnas on regulaarne liiklus (autod, rongid, lennukid), tööstusobjektid (puit, metall, elektrituulikud, sadamad), erinevad tehnoseadmed (kütte-, ventilatsiooni- ja jahutusseadmed), ehitustööd, motospordiringrajad, olmelised tegevused (naabrite müra hoonetes), tulirelvade kasutamine (lasketiirud, harjutusväljakud), kaevandused (lõhkamistööd, masinad, transport) ning meelelahutuslikud tegevused (kino- ja kontserdisaalid, vabaõhuüritused, tantsusaalid, diskoteegid, klubid, restoranid, baarid).
Müra tajumine on indiviidipõhine. Müra tähtsaim omadus on selle tugevus. Järgnevad heli kõrgus ja selle jagunemine, st heli tämber või toon ning helitugevuse muutumine ajas. Heli füüsikaliseks kirjeldamiseks on vaja kolme näitajat: tugevus ehk tase, sagedus, aeg. Tugevuse määrab kindlaks helirõhu muutumise ulatus ehk amplituud. Sagedus (Hz) on füüsikaline vaste heli kõrguse tajumisele, väikese sagedusega heli tajutakse madalana ja suure sagedusega heli kõrgena. Kombineeritud helide tooni või tämbri tajumise vasteks on sagedusjaotus ehk spekter. Inimese kuulmismeel on mitmel moel logaritmiline, tundlikkuse piirkond väga laiaulatuslik, mistõttu on praktikas esinevat helitugevuste suurt vahemikku (umbes 1:100 000 000) lihtsam väljendada detsibellides 0 dB… 160 dB. Kõrva võib kokkuvõtvalt iseloomustada kui sagedus- ehk spektraalanalüsaatorit.
Sagedusvahemikus 10 Hz–200 Hz esinevat heli loetakse madalsageduslikuks müraks. Madalsagedusliku müra üheks tunnuseks on võime kaugele levida. Madalsageduslikud helid on seinte ja akende suhtes nõrga sumbumisega. Pikkade vahemaade tagant või siseruumides summutatakse müra spektrit valikuliselt, mille tulemuseks on madala sagedusega spektri domineerimine.
Ülemäärane müra võib olla häirituse ja stressi põhjustaja. Müra võib põhjustada unehäireid, südame- ja veresoonkonna haiguseid, mõjutada negatiivselt ainevahetust, üldist elukvaliteeti, heaolu ja vaimset tervist.
Rahvastikupõhised uuringud on näidanud, et krooniline kokkupuude üle 50 dB keskkonnamüra tasemetega suurendab mitmete haiguste levimuse, avaldumuse ja suremuse riski ning mõjutab ka inimeste heaolu ning töövõimet.
Liiklusmüra on seostatud peamiselt isheemiliste südamehaigustega, nagu näiteks infarkt, aga ka teiste südameveresoonkonna haigustega, näiteks insuldi ja kõrgvererõhktõvega.
Samuti on seoseid leitud ka teist tüüpi diabeedi, rasvumise ning ka vaimse tervise häiretega nagu depressioon ja ärevushäire. Müral on negatiivne mõju ka siis, kui inimene ise otseselt häiringut ei tunneta.
Mis on keskkonnamüra?
Keskkonnamüra on välisõhus leviv, inimest häiriv või tema tervist ja heaolu kahjustav heli.
Euroopa Liidu keskkonnapoliitika seab keskkonnamüra osas liikmesriikidele eesmärgid ja soovitused. Euroopa Komisjon peab keskkonnamüra üheks peamiseks keskkonnatervishoiu probleemiks Euroopas.
Rahvastikupõhised uuringud on näidanud, et pidev kokkupuude üle 50 dB keskkonnamüra tasemetega suurendab mitmete haiguste levimuse, avaldumuse ja suremuse riski ning mõjutab ka inimeste heaolu ning töövõimet. Müral on negatiivne mõju ka siis, kui inimene ise otseselt häiringut ei tunneta.
Euroopa Komisjon on oma viimases raportis välja toonud, et mürast põhjustatud terviseriske ja mõjusid on varasemalt pigem alahinnatud. Euroopa Keskkonnaameti andmetel on Eestis kõrgetest keskkonnamüra tasemetest (ööpäevaringne müratase ˃=55dB ja öine müratase ˃=50dB) mõjutatud üle 300 000 inimese ehk iga viies Eesti inimene. Ligikaudu 200 000 inimest Eestis on mõjutatud pikaajalisest kõrgest (>50 dB) öisest autoliikluse mürast.
Keskkonnamüra juhised ja siseriiklikud regulatsioonid:
- Guidelines for Community noise (1999) – juhised keskkonnamürale, olmemürale, elamumürale
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/49/EÜ – juhised keskkonnamüra vältimiseks, ennetamiseks või vähendamiseks
- Night Noise Guidelines for Europa (2009) – juhised öisetele müratasemetele
- Environmental Noise Guidelines for the European region (2018) – WHO juhised liiklusmürale, tuulikute mürale ja vaba-aja mürale
Eesti õigusruumis eristatakse müra, mis levib välisõhus ja müra, mis levib siseruumides.
Hoonete sees leviv müra on reguleeritud rahvatervishoiu seadusega (§ 16 lg 5).
Välisõhus leviva müra normtasemed on kehtestatud atmosfääriõhu kaitse seadusega ja selle alusel keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a määrusega nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“. Müra normtasemed on toodud määruse lisas 1.
Välisõhu strateegiline mürakaart koostatakse piirkonna eri müraallikate tekitatud müratasemete üldhinnangu või üldprognoosi andmiseks. Piirkonna välisõhu strateegilisele mürakaardile kantakse müra levikut põhjustavad saasteallikad, olemasoleva või prognoositava müra leviku ulatus, elanike ja ehitiste paiknevus, andmed elanike ja ehitiste arvu, ehitiste iseärasuste ja muu kohta.
Välisõhu mürakaart ehk kohaliku omavalitsuse mürakaart koostatakse olulist mürahäiringut põhjustavate müraallikate ja nendest ümbritsevasse piirkonda leviva müra kohta ning selle koostamise aluseks on müra normtaseme ületamine või elanike põhjendatud kaebuste korral tehtud mõõtmised, mis kinnitavad olulist mürahäiringut.
Mida on vaja teada järgnevate mürahäiringute korral:
Olmemüraks loetakse inimeste tegevusest põhjustatud müra hoonetes. Olmemüra esineb valdavalt vanemates kortermajades ning on seotud puuduliku heliisolatsiooniga korterite vahel. See tähendab, et puuduliku heliisolatsiooni korral helid võimenduvad. Kui heliisolatsioon vastab EVS 842:2003 “Ehitiste heliisolatsiooninõuded. Kaitse müra eest” standardi nõutele, siis ei tohiks tavapärane olmetegevus naaberkorterisse kostuda.
Olmemürale ei ole numbrilisi piirnorme kehtestatud ning sellistel juhtudel ei saa Terviseamet olukorra lahendamistesse järelevalve käigus sekkuda.
Korteriomanike õigused ja kohustused on sätestatud korteriomandi- ja korterühistu seaduses (KrtS). Korteriomandite eset valitsetakse KrtS § 34 lg 1 alusel seadusest, korteriühistu põhikirjast, korteriomanike kokkulepetest ja korteriomanike huvidest lähtudes. KrtS § 34 lg 2 järgi valitsevad korteriomanikud korteriomandite kaasomandi eset korteriühistu kaudu. Korteriomanikud peavad omavahelistes suhetes, samuti suhetes korterühistuga järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. KrtS § 31 lg 1 p 1 täpsustab, et korteriomanik on kohustatud hoidma eriomandi eset korras ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud (nt müra).
KrtS annab korteriomanikele muuhulgas võimaluse esitada nõude kortermajas oleva teise korteriomandi võõrandamiseks. Korteri sundvõõrandamise nõue kohtu kaudu võib olla põhjendatud juhul kui korteriomanik häirib enda tegevusega olulisel määral teiste korteriomandite teostamist (nt korduvad lärmakad peod korteris, valjud helid).
Kui ülemäärast olmemüra tekitatakse öörahu ajal, siis tuleb juhinduda korrakaitseseaduses (KorS) sätestatust. KorSi § 56 lg 1 järgi on keelatud tekitada avalikus kohas teist isikut oluliselt häirivat müra. KorSi § 56 lõige 2 laiendab teist isikut oluliselt häiriva müra tekitamise keeldu ka mujale kui avalikesse kohtadesse, seda eriti öörahu ajal, ajavahemikul kella 22.00-st kuni 06.00-ni, puhkepäevadele eelneval ööl kella 00.00-st kuni 07.00-ni. Riiklikku järelevalvet öörahu ajal teostab Politsei- ja Piirivalveamet (PPA). PPA ametnik otsustab kohapeal olukorra tõsiduse ja vajadusel kutsub lärmajad korrale.
Tavakasutusest tekkivate helidega tuleb korterelamus elavatel inimestel paraku arvestada.
Kasulik info:
- Infovoldik “Korteriühistu ABC”
- Eesti Korteriühistute Liidu teade "Kortermajas tuleb tavakasutusest tekkivate mõjudega leppida"
Soojuspumbad on kasutusel nii kütte-, ventilatsiooni- kui ka konditsioneerimissüsteemides ning tehnoloogilistes protsessides. Soojuspumpa kasutatakse peamiselt ruumi kütmiseks, aga ka jahutamiseks. Seega sõltuvad töörežiimid ilmastikuoludest ning nendega seotud müraprobleemid ilmnevad peamiselt külmadel perioodidel (detsember-veebruar). Soojuspumba asukoha valikul tuleb eelnevalt arvestada, et tegemist on müra tekitava seadmega, mistõttu tuleb nendega seotud müraküsimusi käsitleda ruumilisel planeerimisel planeeringutes, projektides, projekteerimistingimustes. Samuti ehitus- ja kasutuslubade väljastamisel.
Sageli on soojuspumbad ebaseaduslikult paigaldatud ning sellistel juhtudel tuleks kohalikul omavalitsusel (KOV) soojuspumba paigaldamise seaduslikkust kontrollida (Ehitusseadustiku § 130 lg 2):
- ehitusteatise ja -projekti olemasolu;
- andmete tegelikkusele vastavuse kontrollimine;
- ehitise või ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine, sealhulgas ehitise kasutamiseelse ohutuse kontrollimine.
Soojuspumbale sobiva asukoha (sh paigalduse koht) valimine on mürahäiringute ennetamisel olulise kaaluga. Kaugusega müra hajub ja mida kaugemale jäävad müratundlikud alad ja ruumid, seda väiksem on tõenäosus võimalikeks mürahäiringuteks. Soojuspumba paigaldamine korteri rõdule või hoone fassaadile ei ole keelatud, kuid kindlasti tuleb vältida ülemäärase müra levikut naaberkorteritesse ja -elamutesse. Soojuspumba paigaldamisel tuleb välistada struktuurse müra teket ehk levikut ehituskonstruktsioonide kaudu. Soojuspumba müra ei tohi hakata häirima naaberkorterite elutegevust. Kui soojuspump paigaldatakse korrektselt, siis tohiks ka struktuurset müra tekkida.
Kindlasti on oluline ka soojuspumpade dokumentatsioonis (nt tehnilises passis) sisalduvad andmed seadme poolt tekitatava heli kohta. Helirõhutase (Lp) tähendab helina aistitava õhurõhu muutuseid. Helirõhutase sõltub ruumi omadustest ja mõõtmise kaugusest. Heli võimsus (Lw) on aga müra allikast helilaine kujul väljuv energia. Helivõimsuse number ei sõltu ruumi omadustest ega mõõtmise kaugusest.
Oluline on aga meeles pidada, et tehnilised andmed (laboritingimused) võivad erineda reaalse elukeskkonna tingimustest. Näiteks ei ole arvestatud maapinnast tuleneva helipeegeldusega. Samuti ei ole arvestatud asjaoluga, et kui soojuspumba välisosad paigaldatakse välisseina lähedale, siis see võib müratasemeid tõsta. Lähteandmete ebaõige tõlgendamine võib põhjustada olulisi vigu soojuspumba õhumüra prognoosimisel ja müratase võib hiljem hoopis oodatust kõrgemaks osutuda. Keerulisematel juhtudel tasub müra vähendamise ja leevendusmeetmete (sh täiendavate tehniliste lahenduste) osas küsida hinnangut ekspertidelt, kas vastavat teenust pakuvad.
Seadme ning paigalduskoha müraandmed võimaldavad ligikaudu hinnata kujunevat müraolukorda. Juhul kui on teada seadme helirõhutaseme või heli võimsuse andmed, siis võib indikatsioonina aluseks võtta Terviseameti Kesklabori füüsikalabori (müra mõõtmised, ekspertiisid, konsultatsioonid) poolt koostatud arvutused joonisel 1 ja joonisel 2. Arvutused müraleviku kohta sõltuvalt kaugusest ja tehnilises passis toodud andmetest: helirõhutase (Lp) ja heli võimsus (Lw).
Joonis 1. Helirõhutaseme (Lp) arvutused
Joonis 2. Heli võimsuse (Lw) arvutused
Kasulik info:
- Tehnoseadmete (sh soojuspump) müra piirnormideks välisõhus (sh naabri elamu kinnistul) on päeval 50 dB ja öösel 40 dB. III kategooria alal võivad piirnormid olla 5 dB võrra leebemad. Müra kategooriad (II või III) sõltuvad kohaliku omavalitsuse üldplaneeringust (müra normtasemed).
- Tehnoseadmete (sh soojuspumba) müra ei tohi elu- ja magamisruumides ületada rahvatervishoiu seaduse § 16 lg 5 alusel kehtestatud normtaset.
17. novembril 2025 jõustus sotsiaalministri määrus nr 61 „Nõuded müra, sealhulgas ultra- ja infraheli ohutusele elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning helirõhutaseme mõõtmise meetodid“.
Määrus on kehtestatud rahvatervishoiu seaduse ja ehitusseadustiku alusel ning sätestab müra piirtasemed elamutele ja ühiskasutusega hoonetele (haridus- ja teadushoonetele, hoolekandeasutuse hoonetele ja meelelahutushoonetele) – ehk hoonetele, kus inimesed viibivad pikemalt ja kus liigne müra võib tervist enim mõjutada. Määruse eesmärk on tagada vaiksemad ja tervislikumad eluruumid.
Pidev müra võib olla märkamatult terviserisk, mõjutades und, keskendumisvõimet ja südame-veresoonkonna tervist. Uutes normides on arvestatud viimaste teadusuuringutega ja need on kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustega. Piirtasemete kehtestamisel on arvestatud ka majanduslikku ja ehituslikku teostatavust.
Normid ei kehti büroo-, äri-, majutus- ega tervishoiuhoonetele, kus mürataset reguleeritakse vastavate valdkondade standarditega (nt EVS 842, EVS 90610, EVS-EN 16798-1).
Määruses sätestatud piirtasemed on toodud määruse lisas 1 tabelites. Eristatakse müra nõudeid hoonetele, mille ehitusloa taotlus või ehitusteatis on esitatud perioodil 17.11.2025–31.12.2026, ning hoonetele, mille püstitamise ehitusloa taotlus või ehitusteatis on esitatud alates 01.01.2027.
Olemasolevate hoonetele uuendatud nõuded tagasiulatuvalt ei kohaldu. Nende puhul tuleb lähtuda hoone püstitamise ajal kehtinud nõuetest ehk seni kehtinud määrusest.
Määruse nr 61 lisa 1: tehnoseadmete ja -süsteemide müra normtasemed hoonetes
Alates 1. jaanuarist 2027 ei tohi tehnosüsteemidest (näiteks ventilatsioonist ja küttest) pärit müra elu- ja magamistubades ööpäevaringselt ületada 28 dBA. Kui aga elamus kasutatakse jahutussüsteemi, on selle töötamisel päevasel ajal erandina lubatud kõrgem müratase: majaülese jahutussüsteemi korral kuni 30 dBA ja ruumipõhise puhurkonvektori korral kuni 35 dBA. Need erandid on seotud energiatõhususe nõuetega, mille kohaselt ei tohi eluruumides suvel temperatuur olla kõrgem kui 26 °C. Seega peavad uued elamud olema varustatud jahutusega, kus müra- ja sisekliimanõuded töötavad koos, tagades vaikse ja tervist toetava keskkonna.
Hoone ventilatsioonisüsteemide müratasemete vastavust piirtasemetele hinnatakse nende süsteemide nominaalsel (arvutuslikul) õhuvooluhulgal, mis peegeldab igapäevast kasutust. Maksimaalse koormuse järgi hindamine võib anda tegelikust kasutusest oluliselt erineva tulemuse.
Jahutussüsteemide vastavust piirtasemetele hinnatakse nende süsteemide töötamisel projekteeritud jahutusvõimsusele vastavas töörežiimis, arvestamata samaaegset koosmõju teiste tehnosüsteemidega. Kui projekteeritud töörežiimi kohta puudub teave või see ei ole kontrollitav, hinnatakse piirtasemeid seadme maksimaalsel töörežiimil vastavalt standardile EVS-EN ISO 16032 või muule samaväärsele dokumendile.
Selline lähenemine väldib liigselt konservatiivseid lahendusi ning võimaldab kasutada energiatõhusaid ja reguleeritavaid süsteeme.
Määrus ei kehti seadmete kohta, mida lõppkasutaja saab isiklikus elamu ruumis ise reguleerida (nt köögikubu, segistid jm). See säte ei kohaldu süsteemidele, mis töötavad pidevalt või korduvate tsüklitena (nt jahutusventilaatorid, soojuspumbad, ventilatsiooniagregaadid).
Soovitused jahutusseadme valikul ja kasutamisel
Arvestades uusi norme, soovitab Terviseamet jahutusseadme soetamisel ja kasutamisel:
- valida vaikne ja kvaliteetne seade. Enne ostu uurida müraandmeid ning eelistada mudelit, mille müratase jääb normide piiridesse või on neist madalam;
- arvestada, et ruumipõhised seadmed võivad olla mürarikkamad. Kui koju paigaldatakse ruumipõhine puhurkonvektor, võib selle müratase päevasel ajal ulatuda kuni 35 dB-ni, mis on normide lubatud maksimum;
- kui soovitakse ruumi temperatuuri alla 26 kraadi, siis võib mõni seade tekitada üle 35 dB müra, mis võib osutuda öisel ajal häirivaks. Selline jahutamine ei kuulu määruse mõistes nõutava hulka, vaid on nn mugavusjahutus, millega võib kaasneda kõrgem müratase. Seetõttu on seadme valikul oluline jälgida, millist müra seade tekitab ka madalamate temperatuuride puhul. Arendajale või müüjale ei saa esitada pretensioone, kui tema paigaldatud jahutusseade tagab 26 kraadi juures määrusega nõutud müra piirtaseme 35 dB;
- tuleb hoolikalt läbi mõelda seadme asukoht ja seadistus, et vähendada müra elu- ja magamistubades;
- paigaldada seade korralikult. Professionaalne paigaldus aitab vähendada müra, vältides vibratsiooni ja ebaõiget seadistust;
- hooldada seadet regulaarselt. Regulaarne hooldus ja filtrite vahetamine aitavad seadmel vaiksemalt töötada;
- arvestada energiatõhususega. Jahutusseadme valikul tasub silmas pidada nii mürataset kui ka energiatõhusust, et tagada mõlema eesmärgi täitmine — mugav ja vaikne kodu.
Mis on vibratsioon ja kuidas see tervist mõjutab?
Vibratsioon on tahke keha mehaaniline võnkumine. Sõltuvalt konkreetsest olukorrast võib selle toimet tervisele hinnata üldvibratsiooni ja kohtvibratsiooni kaudu.
Üldvibratsiooniks loetakse mehaanilist võnkumist, mis kandub üle seisvale, istuvale või lamavale inimesele läbi toetuspindade. Üldvibratsiooni puhul kaasnevad kesknärvisüsteemi talitluse häired (kiire väsimine, peavalu) ja kahjustub kuulmisnärv.
Maavõngete, kui surve kirjeldamiseks, on kõige sobivam parameeter maapinna osakeste võnkumise kiirus ehk summaarne võnkekiirus (ingl k. peak particle velocity). Eesti õigusaktides, rahvusvahelistes ja teiste riikide standardites on kehtestatud lubatud võnkekiiruse väärtused sõltuvalt kaugusest, võnkesagedusest, objektist või ehitise tüübist ja maapinna omadustest.
Kui teil on probleem ülemäärase vibratsiooniga, siis võite pöörduda Terviseameti poole.
Kohtvibratsioon on enamasti lokaalne ning kandub töövahendi (nt puur, mootorsaag, trellpuur jne) kaudu kätele põhjustades peamiselt väikeste veresoonte ja närvide kahjustusi.
Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määruses nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ on töökeskkonna vibratsiooni piirnormid töötajale. Määrusega sätestatakse töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ning tööandja kohustused vibratsioonist tingitud terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks.
Töötaja üldvibratsiooni päevase (8 tundi) kokkupuute piirnorm on 1,15 m/s2 ja päevase (8 tundi) kohtvibratsiooni kokkupuute piirnorm on 5,0 m/s2.
Tööandja on kohustatud töökeskkonna riskianalüüsi käigus kindlaks määrama vibratsiooni allikad, millega töötajad kokku puutuvad, ning vajadusel mõõtma kokkupuudet vibratsiooniga.
Kui teil on probleem töökeskkonna vibratsiooniga, siis võite pöörduda Tööinspektsiooni poole.
Vibratsiooni tekkimine ja selle levimise kestus keskkonnas on reeglina lühiajaline. Keskkonnas tekitavad vibratsiooni enamasti tööstuses töötavad suuremõõdulised seadmed, tehaste käitamine, rasketehnika kasutamine, lõhketööd või raskemad sõiduvahendid (veoautod, bussid, rongid jms). Üldvibratsiooni piirväärtused kehtivad ka lühiajalistele üksiksündmustele (st et ka vähem kui ühe sekundi jooksul ei tohi piirväärtust ületada). Üksikuid kõrgendatud (sh lühiajalist) vibratsiooni põhjustavaid sündmusi ehk maksimaalsete tasemete ületamist ei tohiks lubada.
Viimati uuendatud 27.04.2026
