Läkaköha on eriti ohtlik imikutele, enamus surmajuhte on alla 3 kuu vanuste imikute hulgas. Läkaköha võib olla üheks imikute äkksurma põhjuseks. Selle tüsistusteks on kopsupõletik, krambisündroom ja entsefalopaatia.
Enne läkaköha vastu vaktsineerimise alustamist oli väikelaste suremus läkaköhasse umbes 1%. Laste vaktsineerimine on vähendanud läkaköhasse haigestumist ligikaudu 150 korda.
Haigustekitaja
Läkaköha tekitajaks on kurgus ja ninaneelus paljunev bakter Bordetella pertussis.
Nakkusallikas
Läkaköha tekitaja levib inimeselt inimesele piisknakkusena.
Levimine
Läkaköha on väga nakkav haiguse varajases staadiumis ja esimese kahe haigusnädala jooksul. Sel ajal nakatuvad kuni 90% läkaköha vastu vaktsineerimata inimestest, kes on haigega kokku puutunud.
Haigestunud on nakkusohtlikud umbes paar nädalat alates sümptomite avaldumisest (kuni 21 päeva). Varajane antimikroobne ravi võib lühendada nakkusohtliku perioodi.
Peiteperiood
Haiguse inkubatsiooniperiood on keskmiselt 7 kuni 10 päeva, ulatudes 5 kuni 21 päevani.
Haigusnähud
Esimesed haigusnähud on sarnased külmetushaigusele – nohu, aevastamine, väike palavik, kurguvalu ja kerge köha. Köha muutub järk-järgult tugevamaks, ühe-kahe nädala pärast kujuneb välja aeglaselt intensiivistuv, läkaköhale iseloomulik hootine köha. Väikelastele on tüüpiline köhahoo lõpus vilinaga sissehingamine, köhahoog võib lõppeda ka oksendamisega. Köhahood esinevad sageli öösiti.
Läkaköha vastu vaktsineeritud lastel ja täiskasvanutel on haiguse kulg kergem ja sageli ebatüüpiline.
Vaktsineerimata lastel on vereanalüüsis tüüpiliseks leiuks tugev leukotsütoos, samas kui C-reaktiivne valk ja settereaktsioon on normaalsed. Haiguse varajases staadiumis võib tuvastada haigustekitaja ninaneelust võetud proovist. Rohkem kui kuu aega köhinud patsientide diagnoos kinnitatakse ELISA meetodiga.
Arvestades läkaköhale tüüpilist haiguspilti, võib diagnoosini jõuda ka kaudselt, köhivate kontaktsete isikute uurimisega.
Ennetamine
Läkaköha läbipõdemise järgne immuunsus ei ole eluaegne ja läkaköha võib elu jooksul põdeda rohkem kui üks kord. Ka läkaköha vaktsineerimise järgselt tekkinud immuunsus ei ole eluaegne.
Läkaköha vastu hakati Eestis lapsi vaktsineerima 1957. aastal, millele järgnes oluline haigestumise langus. Läkaköha vaktsiini manustatakse koos difteeria ja teetanuse vaktsiiniga, mille esimene doos tehakse 3-kuuselt. Vaktsiini manustamise järel kulub 2 nädalat immuunsuse väljakujunemiseks. Immuniseerimiskava kohaselt manustatakse kokku kuus läkaköha vaktsiinidoosi, neist viimane 15–16 eluaasta vanuses.
Oluline on laste õigeaegne vaktsineerimine ja kergekäelise immuniseerimisest keeldumise või selle edasilükkamise vältimine.
Läkaköha leviku piiramiseks tuleb vältida haigega otsekontakte ja mitte lubada haigestunut lasteaeda, kooli jm nakkusohtlikul perioodil. Alla 7-aastased lähikontaktsed, kes pole saanud 4 vaktsiinidoosi või sellest on möödas enam kui 3 aastat, tuleb vaktsineerida nii kiiresti kui võimalik.
Kõikide diagnoositud läkaköha juhtude kohta teavitavad arstid Terviseametit.
Ravi
Ravi määrab arst.
Ära lase oma lapsel lämbuda läkaköha kätte!
Läkaköha võib tabada igas vanuses inimesi, kuid haigusest on kõige enam ohustatud väikelapsed, kelle jaoks võib pealtnäha kerge haigus lõppeda äkksurmaga.
Esimeses staadiumis sarnaneb läkaköha tavalisele külmetushaigusele. Külmetushaigusele sarnanevale perioodile järgneb läkaköhahoogudega kulgev periood, mis võib kesta kuni kümme nädalat. Väikelastel on tüüpiline köhahoo lõpus vilinaga sissehingamine, köhahoog võib lõppeda ka oksendamisega. Köhahood esinevad sageli just öösiti.
Loe laste vaktsineerimise kohta veebilehelt vaktsineeri.ee.