Ebola viirus avastati 1976. a troopilistes vihmametsades Sudaanis ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis Ebola-nimelise küla jõe kaldal, mille järgi sai viirus oma nime. Alates 1976. aastast on Ebola viirushaiguse puhangud esinenud Sudaanis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Gabonis, Elevandiluurannikul, Ugandas, Lõuna-Aafrikas, Guineas, Sierra Leones ja Libeerias. Ebola puhangute korral on haigete suremus 25–90% ning sõltub eelkõige Ebola viiruse liigist.
Haigustekitaja
Ebola viirused kuuluvad Floviridae sugukonda. Tegemist on RNA viirustega, mis kuuluvad eriti ohtlike viiruste 4. ohurühma.
Ebola viirustel eristatakse kuut liiki: Zaire, Bundibugyo, Sudaani, Tai metsa (Taï Forest ebolavirus), Restoni ja Bombali. Neist neli esimest põhjustavad inimese haigestumist. Suuri puhanguid on Aafrikas põhjustanud ainult Bundibugyo, Zairi ja Sudaani ebolaviirused.
Ebola viirused suudavad püsida temperatuurivahemikus 4–30 °C mitu päeva ning ei hävi külmas keskkonnas.
Nakkusallikas
Nakkusallikaks on Ebola viirusega nakatunud haiged ja surnud inimesed ning Aafrika riskipiirkondades ka haiged ja surnud loomad (nahkhiired, ahvid, antiloobid ja okassead).
Levimine
Aafrikas võivad inimesed nakatuda gorillade, šimpanside, reesusahvide, puuvilja-nahkhiirte, antiloopide ja okassigade vere ning muude kehavedelikega kokkupuutel või nende liha ja elundite söömisel.
Nakatumine võib toimuda ka kokkupuutel haige inimesega, sest viirused levivad haigelt inimeselt tervele mitmel viisil:
haige inimese vere ja muude kehavedelike, näiteks sülje, uriini, väljaheidete, sperma, rinnapiimaga kokkupuutel. Kaitsmata seksuaalvahekorra teel võib viirus levida spermaga veel kuni 7 nädalat pärast haigusest tervenemist;
haigustekitaja sattumisel organismi limaskestade, konjunktiivi või nahavigastuse kaudu (mikrotraumad);
haige vere või eritistega saastunud pindade ja esemetega kokkupuutel;
koolnu kehaga/elunditega kokkupuutel.
Üldjuhul muutub nakatunud inimene teistele nakkusohtlikuks alles sümptomite ilmnemisel. Eriti suur on nakatumisrisk haigete eest hoolitsevatel tervishoiutöötajatel ning laboritöötajatel.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab 2–21 päeva, keskmiselt 8–10 päeva.
Haigusnähud
Haigus algab äkki ning avaldub kõrge palavikuga (≥38,5 °C), lihasvalu, peavalu, kõhuvalu, oksendamise ja kõhulahtisusena. 5.–6. haiguspäeval lisanduvad neelamishäired, konjunktiviit, ning 50%-l juhtudest esineb hemorraagilist sündroomi (ninaverejooks, igemete veritsemine, veriokse, veriroe, veritähnus või maakulopapulaarne lööve kerel).
Ebola puhangute korral on haigete suremus 25–90%.
Ennetamine
Ebola viiruse Zairi vastu on väljatöötatud kaks vaktsiini, mida kasutatakse mitmes riigis. Teiste Ebola viiruse liikide vastu vaktsiin puudub.
Haigust saab ennetada järgnevate meetoditega:
haige/haiguskahtlase isiku isoleerimine/hospitaliseerimine ja ravimine,
hoidumine kokkupuutest sümptomaatilise haige või tema eritistega,
hoidumine kokkupuutest metsloomadega (sh nahkhiired, ahvid, sead, okassead, antiloobid jm) Ebola levikupiirkonnas,
hoidumine kokkupuutest inimese või looma laibaga või nende eritistega saastunud pindadega,
ohutusnõuete täitmine ja isikukaitsevahendite (sh kaitsekindad, kaitsekittel või kombinesoon, põll, respiraator, kaitseprillid, kaitsejalanõud) kasutamine haige/haiguskahtlase isikuga kokkupuutumisel,
haige eritistega saastunud esemete ja pindade desinfitseerimine pärast puhastamist,
haige/haiguskahtlase isikuga või nakkusohtliku (eritistega saastunud) materjaliga kokkupuutunud isikute jälgimine 21 päeva jooksul pärast viimast kokkupuudet (mõõtes nende kehatemperatuuri 2 korda päevas).
Kui jälgitaval isikul tõuseb palavik 38,5–39,0 °C, tuleb kohe võtta ühendust arstiga ja teavitada teda võimalikust nakatumisriskist või viibimisest riskipiirkonnas. Riskipiirkondades viibides tuleb võimalusel vältida rahvarohkeid kohti, hoiduda kätlemisest, kallistamisest ja suudlemisest, pesta tihti käsi, tarbida ainult termiliselt töödeldud liha ja piima, pesta ja koorida enne tarbimist hoolikalt puu- ja köögivilju ning hoiduda kaitsmata seksuaalkontaktidest.
Ravi
Ravi varajane alustamine on kriitilise tähtsusega. Ravi hõlmab patsientide ranget karantiini, toetavat sümptomaatilist ravi ning teatud juhtudel monoklonaalsete antikehadega raviskeemide kasutamist.