Haigustekitaja
Rohkem kui 100 Babesia liiki nakatavad mets- ja koduloomi kogu maailmas ning kuus on tuvastatud inimese patogeenidena. Euroopas on kolm liiki kinnitatud kui inimesele patogeensed: B. divergens, B. venatorum (Babesia sensu stricto rühm) ja B. microti (Babesia sensu lato rühm).
Nakkusallikas
Babesia divergens’i peamised peremehed on veised, B. venatorum’i metskitsed ja B. microti väikesed närilised. Parasiidikandja loomalt verd imedes, satuvad Babesia gameedid puugi organismi, paljunevad tema sooles ning moodustunud ookineedid tungivad puugi süljenäärmesse, kus tekivad sporozoidid.
Viimased on juba nakatamisvõimelised ning kui puuk imeb inimese verd Babesia sporozoidi-staadiumis, siis nakatab ta inimese; sporozoidid tungivad inimese erütrotsüütidesse, kus algab nende paljunemine. Babesia paljunemise faasis ilmnevad nakatunud inimesel haigusnähud. Babesiad võivad puugilt-puugile edasi kanduda transovariaalsel teel, mistõttu parasiidid võivad olla nakatunud ka ilma verd imemata.
Levimine
Babesioos on levinud kõikjal maailmas. Peamiselt ülekantavad kõvakehaliste (ixodid) puukidega. Vähesel määral perinataalselt, vereülekande ja elundisiirdamise teel. Asümptomaatiliselt Babesia kandjalt veredoonorilt võivad haigustekitajad üle kanduda vereretsipiendile. Üksikjuhtudel on tuvastatud haigustekitajate levimine ka emalt lootele.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab üks kuni kaheksa nädalat. Asümptomaatiline parasiteemia võib kesta kuid ja enam kui aasta pärast nakatumist. Vereülekandejärgne peiteaeg on 6 kuni 9 nädalat. Asümptomaatiline nakatunud veredoonor võib olla nakatamisohtlik kuni 12 kuud.
Inimeste vastuvõtlikkus haigustekitajatele on üldine. Suurema vastuvõtlikkusega on immuunpuudulikkusega ja aspleeniaga (kahjustatud või eemaldatud põrnaga) inimesed.
Haigusnähud
Babesioosi haigusnähud on mittespetsiifilised: gripi sarnane algus palaviku, külmavärinate, pea-, lihas- ja liigesvaluga, esineb ka iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ning vahel ka petehiaalne lööve; hemolüütilise aneemia tagajärjel tekib kollasus.
Ennetamine
Haigestumist saab ennetada puugihammustusi vältides.
Puugihammustuste vältimiseks:
- kandke heledat, pikkade varrukatega riietust, kust puugid kergesti silma hakkavad. Püksisääred toppige sokkide või kummikute sisse;
- kasutage putukatõrjevahendeid;
- pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrollige kogu keha, lastel hoolikalt ka kõrvatagused.
Mida teha, kui puuk on hammustanud?
- Katsuge puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada – kui puuk on nakatunud, siis on iga tund oluline.
- Kui ise puuki kätte ei saa, siis pöörduge abi saamiseks arsti poole.
- Ärge haarake puugist väga kõvasti kinni, hoiduge tema tagakeha pigistamisest või määrimisest.
- Võtke puugist kinni võimalikult pea lähedalt. Võimalusel kasutage peenikesi pintsette (müügil on ka eriline puugieemaldamisvahend) ning sikutage ettevaatlikult.
- Peske hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga.
- Kui pärast metsaskäiku tekib mõne päeva või kuni kuu jooksul palavik, ilmnevad külmetushaiguse taolised haigusnähud või hakkab hammustuskoht punetama, siis otsige abi arstilt.
- Kindlasti rääkige arstile nahalt leitud puugist või puugiohtlikus piirkonnas viibimisest!
Vereülekande-tekkelise babesioosi ennetamiseks tuleb keelata vere võtmine nendelt doonoritelt, kellel puukide aktiivsuse perioodil aprillist kuni septembri lõpuni on kaks kuud enne vereloovutamist esinenud palavik või keda on rünnanud puuk.
Ravi
Olemas on spetsiifiline ravimi kombinatsioon, lisaks teostatakse sümptomaatiline ja toetav ravi.
Diagnoosimine
Etioloogilise diagnoosi saab välja panna ainult laboriuuringu tulemusena. Isikutel, kes on viibinud malaaria-endeemilistes piirkondades, tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt arvestada eristamist malaaria-tekitajast (eeskätt Plasmodium falciparum’ist).