Haigustekitaja
HAV on väike, ümbriseta RNA-viirus. See on keskkonnatingimuste suhtes väga vastupidav ning talub mitmeid toiduainete töötlemise protsesse, mida kasutatakse tavaliselt bakteriaalsete haigustekitajate inaktiveerimiseks või kontrollimiseks. Viirus on vastupidav madalale pH-le, kuumusele ja külmumisele ning võib püsida väliskeskkonnas pikka aega. Viirus inaktiveerub 10 minuti jooksul temperatuuril >81 °C.
Nakkusallikas
Peamine nakkusallikas on nakatunud inimene, kes võib viirust levitada nii sümptomite ilmnemise ajal kui ka mõned päevad enne nende teket.
Levimine
HAV levib peamiselt fekaal-oraalsel teel, st saastunud vee või toidu kaudu. Teised võimalikud levikuteed on:
- otsene kontakt nakatunud isikuga, eriti kehvade hügieenitingimuste korral;
- kokkupuude viirusosakestega saastunud pindade või esemete kaudu.
HAV on stabiilne viirus, mis säilib toiduainetes ja soolases vees päevi. Mitmeid puhanguid on seostatud viirust eritavate isikute valmistatud ja saastatud kondiitritoodete ja muude kuumtöötlemist mittevajavate toiduainetega. Nakatuda võib ka viirustega saastunud veest valmistatud jää kaudu, mida serveeritakse näiteks jookides.
Peiteperiood
A-viirushepatiidi korral kestab inkubatsiooniperiood 5–50 päeva (keskmiselt 28–30 päeva). Inimene on nakkusohtlik 14 päeva enne ja 7–14 päeva pärast sümptomite teket.
Haigusnähud
A-viirushepatiidi sümptomid võivad varieeruda kergest kuni raskeni. Sagedasemad sümptomid on palavik, väsimus, isutus, iiveldus ja oksendamine, kõhuvalu, uriini tumenemine, hele väljaheide ning naha ja silmavalgete kollasus. Mõnel juhul, eriti lastel, võib haigus kulgeda ilma märgatavate sümptomiteta.
A-viirushepatiit võib taasägeneda 3–20% juhtudest, tavaliselt 4–15 nädalat pärast haigusnähtude taandumist.
Ennetamine ja tõrje
Ennetamine on A-viirushepatiidi vastu võitlemisel äärmiselt oluline. Peamised ennetusmeetmed on:
- hügieen: käte põhjalik pesemine seebi ja veega, eriti pärast tualeti kasutamist ja enne söömist.
- toiduohutus: ainult usaldusväärse joogivee tarbimine ja saastumisohuga toitude vältimine.
- sanitaarmeetmed: heade kanalisatsioonitingimuste tagamine, eriti kogukondades, kus haigus võib kergesti levida.
- vaktsineerimine: A-hepatiidi vaktsiin on väga tõhus ja annab pikaajalise kaitse. Soovitatav on vaktsineerida riskirühmi, nagu kõrge riskiga piirkondadesse reisijad ja meditsiinitöötajad.
Vaktsineerimine on soovitatav kõigile varem vaktsineerimata ja haigust mitte põdenud üle 1-aastastele isikutele, kuid eriti järgmistele riskirühmadele:
- lapsed ja täiskasvanud, kellel esinevad kroonilised maksahaigused (biliaaratreesia, krooniline hepatiit, tsirroos) ja HIV;
- siirdatud elundite või kudedega inimesed;
- narkootikume süstivad inimesed;
- koduta inimesed;
- meestega seksivad mehed;
- ohupiirkondadesse reisijad;
- tööalaselt ohustatud inimesed (nt vee- ja kanalisatsiooniga tegelevates asutustes, toitlustusasutustes ja lasteasutustes töötavad isikud jt vastavalt riskihindamisele);
- A-viirushepatiidi haige lähikontaktsed (pereliikmed, hooldajad, lasteasutuste rühma- ja klassikaaslased jt isikud vastavalt riskihindamisele).
Vaktsineerimiskuur koosneb kahest annusest intervalliga 6 kuud kuni 5 aastat. Korduvvaktsineerimine ei ole vajalik. Haige inimese lähikontaktsetele on oluline manustada 1. annus 14 päeva (ideaalis 8 päeva) jooksul pärast lähikontakti. A-viirushepatiidi vastu vaktsineerimine ei ole riiklikus immuniseerimiskavas.
Ravi
A-viirushepatiidil puudub spetsiifiline ravi. Kasutatakse sümptomaatilist ja toetavat ravi. Enamik patsiente paraneb täielikult mõne nädala kuni mõne kuu jooksul ilma pikaajaliste terviseprobleemideta.
Pärast haiguse läbipõdemist kujuneb eluaegne immuunsus.