Arena-viirusnakkus
Arena-viirused on saanud oma nimetuse sõmerja (lad. k. arena) struktuuri järgi. Esimene arena-viirus, lümfotsütaarse koriomeningiidi viirus avastati 1933. aastal Põhja-Ameerikas aseptilise meningiidi haigel.
Arena-viiruste perekonda kuuluvad Machupo, Junin, Guanarito, Sabia, Lassa, Lujo ja Chapare viirused, mis põhjustavad hemorraagilisi palavikke. Need viirused kuuluvad 4. ohuklassi.
Arena-viiruste püsikandjateks on rotid ja hiired, kes on ka nakkusallikaks inimestele. Lassa viiruse reservuaariks looduses on Mastomys natalensis Sahaara-taguses ja Lääne-Aafrikas, Machupo viirusel Calomys callosus Boliivias, Junin viirusel Calomys musculinus ja Calomys laucha Argentiinas ning Guanarito viirusel Sigmodon alston Venezuelas.
Arena-viirused levivad inimestele
a) näriliste uriini ja roojaga kokkupuutel (toidu saastumisel),
b) näriliste kuivanud väljaheidetega saastunud tolmu sissehingamisel,
c) haigelt inimeselt tervele vere jm kehavedelikega või nende aerosooliga.
Peiteperioodi pikkus on keskmiselt 10 päeva, minimaalselt 3 ja maksimaalselt 21 päeva.
Arena-viirusnakkus võib kulgeda kahes vormis – hemorraagilises või neuroloogilises. Neuroloogiline vorm kulgeb aseptilise meningiidi, meningo-entsefaliidi või entsefaliidina. Hemorraagilise vormi haigusnähud on palavik, peavalu, neelupõletik, köha, rindkere- ja kõhuvalu, oksendamine. Lisaks võib esineda nina, igemete, tupe, konjunktiivi jm verejookse ning nahalöövet.
Kõrgeimat suremust (kuni 30%) põhjustab Guanarito-viirusnakkus, muude viirusnakkuste korral on see 5–20%.
Nakatumise ennetamiseks tuleb nimetatud maades ja piirkondades vältida kokkupuudet närilistega, nende rooja ja uriiniga, samuti nendega saastunud tolmuga ning kokkupuudet haigega ja tema kehavedelikega. Junin-viirusnakkuse vaktsiini kasutatakse Argentiinas ja Lassa-viirusnakkuse vaktsiin on väljatöötamise staadiumis.