Anaplasmoos
Inimese anaplasmoos ehk endise nimetusega inimese granulotsütotroopne ehrlihioos on gripi-sarnase algusega äge bakternakkus, mille tekitajaks on rakusisene parasiit, mis paljuneb nakatunud inimese erütrotsüütides. Geneetilise analüüsi tulemuste alusel muudeti 2001. aastal oluliselt rikettsiate ja ehrlihiate klassifikatsiooni ning nüüd kuuluvad neli sugukonda Ehrlichia, Anaplasma, Wolbachia ja Neorickettsia ühisesse Anaplasmaceae perekonda. Kõigi nende bakterite ühisomaduseks on paljunemine nakatunud imetajate punalibledes ja lülijalgsete organismis, v.a. Wolbachia, mis paljuneb putukate rakkudes. Nende vaheperemehest haiguse edasikandjaks on puuk.
Anaplasmadest on inimpatogeenne ainult puugipalaviku anaplasmoosi tekitaja Anaplasma phagocytophilum; ehrlihiatest – Ehrlichia chaffeensis (põhjustab inimese monotsütaarset ehrlihioosi), Ehrlichia ewingii (põhjustab „ewingi” erlihioosi) ja harva ka Ehrlichia canis; neorikettsiatest Neorickettsia sennetsu (põhjustab sennetsu ehrlihioosi) ja SF-agens (põhjustab Hyuganetsu tõbe) ning volbahiatest Wolbachia pipientis’e sarnane sümbiont.
Nimetatud haigustekitajatest põhjustab Euroopas inimeste nakatumist Anaplasma phagocytophilum ja Põhja-Ameerikas Ehrlichia chaffeensis ning Ehrlichia ewingii. Anaplasmad ja ehrlihiad hävivad väliskeskkonnas ning 70%-lise etanooli, 10%-lise Na-kloriidi toimel või mõneminutilise keetmise jooksul.
Euroopas levitavad Anaplasma phagocytophilum’it puugiliigid nimega Ixodes ricinus ja Ixodes persulcatus. Ixodes-puukide levipiirkondades võivad puugid samaaegselt olla nakatunud ka teiste puuk-levitatavate haigustekitajatega, mistõttu sellistes piirkondades võivad inimestel pärast puugirünnet esineda anaplasmoosi, puukborrelioosi, puukentsefaliidi, babesioosi ja tulareemia seganakkust.
Selle kohta, kui kiiresti kanduvad anaplasma’d naha sisse imenud puugist üle inimesele, puuduvad objektiivsed andmed, kuid hiirkatsete alusel on teada, et 30–67% hiirtest nakatub 24 tunni jooksul. Anaplasmad ja ehrlihiad ei levi inimeselt inimesele.
Euroopas on anaplasmade loodusperemeesteks kodu- ja põldhiir ning muud närilised, põder, hirv, metskits ning koduloomadest veis, kits, lammas ja koer. Loodusperemeestel esineb pikka aega kestev asümptomaatiline baktereemia.
Inimese peiteperiood on 7–14 päeva.
Suurema vastuvõtlikkusega on immuunpuudulikkusega ja eeskätt vanemaealised inimesed. Korduvnakatumine on võimalik, kuid seda esineb harva.
Anaplasma phagocytophilum’i poolt põhjustatud anaplasmoos võib kulgeda alates subkliinilisest ja kergest kuni raske haigusvormini ning on ≤ 1%-lise suremusega. Haigus algab gripisarnaste haigusnähtudega: esineb palavik, pea- ja lihasvalu, u 10%-l juhtudest on maakulopapulaarne lööve, u 30%-l on respiratoorsed nähud, 30–50%-l juhtudest esineb iiveldust, oksendamist, kõhuvalu ja kõhulahtisust, vereleidudest on ≥70% -l trombotsütopeenia, ≥50%-l leukopeenia, CRP ja maksa transaminaaside aktiivsus on tõusnud.
Teisel haigusnädalal kujuneb reaktiivne lümfotsütoos, kesknärvisüsteemi kahjustusi esineb harva. Ehrlichia chaffeens’ise nakkus Põhja-Ameerikas on kliiniliselt raskema kuluga ja suremusega kuni 20–30%, kuid sümptomatoloogia sarnaneb anaplasmoosile.
Anaplasma phagocytophilum – nakkuse laboratoorseks diagnoosimiseks kasutatakse vere äigepreparaadi uuringut, IFA-t, PCR-i, tekitaja koekultuuril (HL-60, THP1, KG-1 jm isoleerimist ning seroloogilistest testidest ELISA-t. IFA tundlikkus A. phagocytophilum’i IgG suhtes on 82–100% ja IgM suhtes 17–37%. Usaldusväärne on antikehade ≥ 4-kordne tiitri tõus paarisseerumites. Üksikseerumis võib antikehade kõrge tiiter (≥1:128) olla diagnostilise väärtusega. Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb anaplasmoosi diagnoosimisel arvestada puukborrelioosi, puukentsefaliiti, babesioosi, leptospiroosi, tulareemiat, sepsist, septilist shokki, hepatiiti, kõhutüüfust ja verevähki. Nagu ülalpool nimetatud, võib esineda seganakkust muude puugi-levitavate nakkushaigustega.
Anaplasmoosi ravi valikravim on doksütsükliin: ravi kestus on vähemalt 5–7 päeva ja anaplasmoosi ning puukborrelioosi seganakkuse korral kuni 21 päeva.
Lapseootel naistel ja lastel kasutatake raviks rifampitsiini. Puukide nakatatuse andmeid on püütud kasutada ennetava antibiootikumravi rakendamise eesmärgil, kuid spetsiifiliste soovituste tegemiseks on teavet liiga vähe.